— 506 —
ühe soldati käest, kellelt püss ära kistud, padrunid saagiks wõtnud ja katsus parajaste, kas need tema jahipüssi sisse mahuksiwad. Kui see ei läinud, purustas ta padrunite kestad ära ja puistas palja rohu püssi sisse. Kuid topi ettepanemiseks ei saanud ta niipea aega, sest põesaste wahelt wihisewad kuulid sundisiwad teda kõhuli maha heitma, mida ka teised tegiwad, kes jämedamat puud warjuks ei leidnud.
Kui paukusid enam ei tulnud, jooksti jälle edasi. Warsti äratas walus oigamine, mis ühe kadakapõesa tagast tuli, meeste tähelpanemist. Seal nähti ühte haawatud talupoega käpakile roomawat. Ta nihkus põlwede ja küünarnukkide peal mööda maad edasi, punast wereteed rohu peale maha jättes. See oli Jaan Kroon[1] Maidlast. Paari minuti eest oli ühe põgenewa soldati kuul ta maha rabanud. Kuhu ta õiete minna tahtis, seda ei teadnud ta isegi. Ta roomas ainult walu ja surmawa ehmatuse pärast.
Möödajooksjate seas oli üks Maidla mees; see heitis armu ta peale ja jäi teda aitama…
Paar sadasammu eemal leidus teine õnnetu. See oli noor, tugew soldat, kes purustatud peaga wereoja sees selili puhkas, kuna kuum päike talle näosse paistis. Pead toetas ta püssipära peale. Lähenejaid nähes hakkas ta nõrga, ärda healega midagi paluma — kas armu wõi midagi muud, sellest ei saadud aru. Wiimaks tõstis suure waewaga kätt ja näitas oma suu peale. Nüüd mõisteti, et ta juua tahab. Aga kust wett wõtta, wõi kellel selle muretsemiseks aega oli! Eemal põesaste wahel
- ↑ Ka Kraan nimetatud.
