— 507 —
tuli jälle jookswaid soldatisi nähtawale, kes põmmutama hakkasiwad. Igaüks otsis, oma elu peale mõeldes, puude ja põesaste taga warju.
Nii kestis hull jaht edasi kuni Mahtra ja Atla wahel olewa jõeni, mis põigiti üle tee ja läbi mõlemal pool olewa heinamaa woolas. Jõgi, õigem oja, polnud lai, aga mõnest kohast kaunis sügaw. Tee kohal wiis temast kitsas sild üle. Suure rüsinaga oliwad eel põgenewad talupojad ja neile järele jookswad soldatid, kes tee peale jäänud, silla peale jooksnud. Seal tekkis aga nii äge rübelemine, et mitmed üle ääre jõkke kukkusiwad. Teised, kes nägiwad, et sillast sel wiisil küllalt ruttu üle ei saa, hüppasiwad ise wette ja ujusiwad läbi. Heinamaa sees, kus oja paiguti kardetawalt mustas, sattusiwad soldatid, kes wee sügawust ei tundnud ja ujuda ei mõistnud, suurde kitsikusesse, kui tee eest kinni nägiwad olewat. Tagast ähwardasiwad neid talupoegade teibad, eest neelaw wesi. Mõned kargasiwad hea õnne peale sisse, teised, kellel püssid laengus, kõmmutasiwad tagakihutajatele wastu, et neid maha sirutada wõi eemale kohutada, ning kolmandad, kelle püssid tühjad, täitsiwad neid laskjate selja taga meeleheitlise rutuga.
Waewalt lähenes tagakihutajate-salk, kelle seas Jüri ja Päärn oliwad, hurraa karjudes ojale, kui neil kuulid kõrwade ümber hakkasiwad hulguma. Jälle otsiti rutuga warju. Üks neist aga, Aadu Trost, tuikus korraga jalgade peal, jäi lahtise suuga ja pärani aetud silmadega wahtima, nagu imestaks ta miski asja üle wäga, — lõi siis käe wastu kõhtu ja istus pikkamisi rohu peale maha. Ta tun-
