Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/509

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 508 —

dis oma särgi kõhu eest märjaks minewat. Katsub ja katsub käega — tõmmab pihu tagasi ja waatab — werine! Nüüd teab ta, et tal kuul kõhus on. Mees langeb maha ja minestab ära…

All ojas on põgenewad soldatid kaelast saadik wee sees, jõuawad õnnelikult teisele kaldale ja wehiwad edasi jooksta.

Soldat aga, kes Adra peremehe Jüri Teini maha laskis — ainus eestlane wäesalgas — jäi kadunuks. Rahwa jutu järele olla ta all heinamaal, mitte kaugel ojast, hirmutuhinas otsekohe Õrde ehk Ulme hallikasse jooksnud ja seal, pead hädaohtlikkudel silmapilkudel wee alla tõmmates, nii kaua peidus olnud, kui taga-ajajaid põesaste wahel enam nähtawale ei tulnud. Siis tulnud jääkülmast weest tardunud liigetega wälja ja lipanud plagisewate hammastega edasi.

Kuid selle külma sauna eest püüdnud ta ‚maainimestele‘ tasu anda. Nagu ta ise pärast kiidelnud, lasknud ta kolmweerand wersta kauguselt ühe naisterahwa peale, kes seal rahuliselt teed käinud. Ta olnud nimelt uhke oma kütiosawuse peale. Kuda pauk käinud, nii naine wõi tüdruk kukkunud. Õnnetu leitud sealt raskeste haawatult maast.[1]

Kui Päärn, Jüri ja nende seltsilised pikemat aega asjata Eesti keelt rääkiwat soldatit metsas taga otsinud, et temale Adra peremehe surma kätte maksta — enamiste see wihane püüe oli neid nii kaugele soldatitele järele aja-

  1. Soldati nimi, kes selle wägiteo süüta naisterahwa kallal ära tegi, on rahwa seas tuttaw.