Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/510

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 509 —

nud — pöörasiwad nad wiimaks ümber ja hakkasiwad Mahtra poole tagasi minema. Nad tahtsiwad näha saada, mis seal waheajal sündinud ja mida weel sünnib. Muidugi oli sinna weel rahwast küllalt maha jäänud, ja arwata wõis, et kaugemate waldade inimesi weelgi juurde woolas, sest kell wõis praegu alles kaheksa olla.

Teel mõisa poole tagasi nägiwad nad kõiksugu kurbe piltisid, nagu neid sõjas kunagi nähtakse: surnuid ja haawatuid wereojades, kergeste wigastatuid seotud käte ja peadega, joobnud wõidumehi, kes oma wägitükkidega hooplesiwad, ning sõjawälja-hüänesid, kes langenud waenlaste taskuid tühjendasiwad.

Ühes padrikus paistis neile järgmine pilt silma. Neli meest ja üks poisike oliwad seal kuulide eest redus. Mitte kaugel neist, lagedal, istusiwad kolm haawatud soldatit, kes suure rutuga üksteise haawu sidusiwad. Tihnikus peidus olewad mehed luurasiwad põesaste warjus, nagu kipitaks neil miski kuri nõu südames. Sosistades pistsiwad nad nokad kokku ja tähendasiwad kätega saladusliselt soldatite poole.

Nad oliwad just parajaste nõuu pidamas, kui padrikus, sada sammu nendest eemal, kolm pead põesaste seest ettewaatlikult üles kerkisiwad. Nagu näha, oli siin weel teisi põgenejaid talupoegade seast peidus. Jüri ja Päärna seltsilised tundsiwad neid kolme. Need oliwad Kaiu mehed Prits Wader, Jüri Kütsin ja Tõnu Illistom[1]. Nad oliwad kohe, kui mõisa-õues

  1. Ka Iliston ehk Nilistal nim.