Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/52

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 51 —

sõnu öelda, mis hästi pihta käiwad ja mis seepärast kahekordselt haawawad. Neil mõlemal puudus tulus wõim, terawat nalja- wõi kibedat pilkesõna kurku neelata wõi keele alla peita. Et niisugused sündinud „weankaelad“ mitte küllalt roomata, „kintsu koapida“ ja paluda ei mõistnud, on ainult loomulik. Ja ka see oli nende õnnetus.

Näituseks poleks Wõllamäe Reinul mitte waja olnud surra, kui ta teisel päewal, pärast öösist riidu, mõisa oleks läinud, paruni ette põlwili oleks lasknud ja oma süüdi andeks palunud. Ka oleks ta wõinud wanduda, et ta ainult herra hobuseid wõi, kõige pahemal puhul, tema kutsarit tahtnud lüüa. Parun poleks teda wahest mitte karistamata jätnud, aga ta poleks teda haagikohtuniku juurde saatnud, waid talle mõisa tallis wahest poole wähema nuhtluse lasknud anda. Ehk kui ta süüdi siiski haagikohtuniku tasuda oleks jätnud, siis oleks ta oma kaebekirjas julgeste pehmendatud nuhtlust soowitanud.

Mida teeb aga Wõllamäe Rein? Lolluse, mis tal elu maksab. Teda kutsutakse tallitaja läbi mõisa. Parun tahab teada saada, kas see tõeste Wõllamäe Rein oli, kes talle eila õhtu tee peal wastu hakkas ja teda lõi. Kutsar wõis pimedas eksida.

Reinu silm on peaaegu kinni paistetanud, herra põse peal märkab ta wäikest punast kriipsu. Niipea kui herra Reinu silma näeb, teab ta, et tal õige süüalusega tegemist on.

„Wõi sina oledki see eilne teerööwel!“ kukub ta kohe kärkima.

Rein wastu: