Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/511

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 510 —

esimesed paugud langesiwad, jäneste wäledusega metsa poole pakku pannud ja endid siin siiamaani redus hoidnud.

Need kolm pugesiwad ettewaatlikult põesaste seest wälja ja hiilisiwad pehme rabase maa peal kuulmata sammul wiie waritseja poole, kes põnewusega soldatite tegewust piilusiwad. Need ei kuulnud ega näinud lähenejaid.

„Mis teie siin luurate?“ küsis üks wiimastest otse meeste selja taga enam nalja kui tõe toonil.

Näis, kui oleks pikne waritsejaid rabanud. Esmalt tuksatasiwad kõigi pead sortsti rohu sisse, siis kargasiwad kõik korraga püsti ja tahtsiwad üle pea ja kaela plehku pista. Alles ehmatajate naermine julgustas neid nii palju, et nad tagasi waatasiwad ja seisma jäiwad.

„Mis nõuu te siin pidasite?“ kuuldi juurdetulijatest ühte küsiwat.

Argpüksid tähendasiwad sisistades eemal kükitawate soldatite poole. Siis aga astusiwad mõlemad salgad nõuupidamiseks kokku. Mida nad kõnelesiwad, ei olnud kaugemale kuulda, aga seda wõis märgata, et mehed wiimaks miski asja kohta, mis haawatud soldatitega ühenduses pidi seisma, ühisele otsusele jõudsiwad.

Korraga tormasiwad kõik kaheksa — poisikene meeste kannul — wõsastikust wälja ja otse soldatite poole. Need püüdsiwad põgeneda, wõeti aga kinni, ja nüüd algas lühike rübelemine, mis sellega lõppes, et soldatite käest püssid ära rebiti. Haawatud sõjamehed pidiwad paljaste kätega wõitlusepaigalt lahkuma. Longates ja tuikudes, kätega weriseid päid kinni hoides,