Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/516

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 515 —

ming ise. Teda oliwad ta hobuse wäledad jalad talupoegade teiwaste käest peastnud. Tõsiselt, kahwatanud näoga ratsutas ta nüüd oma löödud wäesalgakese eel Atla mõisa poole.

Kuhu oli oodatud abiwägi jäänud?

Ta oli teel. Warsti silmas major Atla mõisa juures teelt tõuswat suurt tolmupilwe, ja soldatite püssid ja kiiwrid lõiwad päikesepaistel sätendama. Abi tuli, aga ta tuli hilja — õnneks hilja. Sest kuda oleks lahing alles siis kujunenud, kui wiiekümne soldati asemel weel wiiskümmend wõitlusesse oleks astunud? Talupoegade käsi oleks kahtlemata halwemine käinud, aga sõjawäe wõit oleks, talupoegade määratuma arwu peale waadates, ometi kahtlane olnud, seda enam, et wõitlus siis palju wihasemaks ja wisamaks oleks muutunud; ohwrite arw mõlemalt poolt oleks aga siis mitmekordselt tõusnud.

Et major Laiming ka lisawäe abil wõidu peale julge ei olnud, näitab lugu, et ta sellega mitte Mahtrasse tagasi ei pööranud. Kui mõlemad wäesalgad, umbes pool wersta Atla mõisast Mahtra poole, kokku oliwad saanud, ühendati neid, ja major laskis nad Habajasse marssida, kust lisasalk praegu tulnud. Habajast saadeti nad Kose Uudemõisa. Major ise läks aga Atla mõisa oma haawa siduma ja rawitsema. — —

Mõisamajas elati mässu ajal hirmurikkaid tundisid.

Hommiku wara oli asetäitja haagikohtunik herra von Hagemeister, kes haigeks jäänud Triigi herra von Kotzebue ametikohused oma peale wõtnud, enda abilisega Mahtrasse jõud-