— 516 —
nud. Kui need herrad kokku woolawate talupoegade ilmatumat arwu, nende sõjalist tuju ja wäesalga suurt kitsikust märkasiwad, arwasiwad nad kohaseks, hädaohtlikule paigale aegsaste selga pöörata. Mõisamajasse jäi siis ainult opmann Gustaw Rosenberg oma abikaasaga, kellele umbes nädala eest laps sündinud, selle ühe sugulasega, mõisa perenaisega, oma tüdrukuga ja Rosenbergi naise juures wiibiwa, linnast toodud ämmaemandaga.
Juba hommiku wara hakkas rahutu liikumine mõisa-õues nende inimeste tähelpanemist äratama. Kihutati wankritega, millel kaks ja kolm hobust ees, läbi mõisa-õue, ühest wärawast sisse, teisest wälja; karedad kõrid karjusiwad, joobnud healed laulsiwad, ning Mahtra küla kui ka Atla mõisa poolt tulewast wärawast woolas rahwast alatasa juurde. Läbi akna nähti ka, kuda mõisa ees roodus seiswad soldatid ikka rahutumaks läksiwad, kuda kapten Bogutski kepi najal ikka elawamalt edasi-tagasi hakkas käima ja noore ohwitseriga murelikka pilkusid ning rahutumaid sõnu wahetas.
„See ei wõi enam head tähendada,“ ütles ämmaemand Reisberg opmanni noorele abikaasale, kes oma esimest lapsukest imetas. „Neil inimestel peab miski kuri nõu olema. Kas me ei peaks uksi lukku keerama?“
„Oh, meid on ju wiiskümmend soldatit kaitsmas,“ wastas Auguste Rosenberg, ehk ta pilk küll eneselgi wäga tõsiselt aknast wälja waatas. „Olge head, waadake parem, kas mu mees wäljalt tagasi pole jõudnud. Ma kardan, et ehk keegi purjes inimene temasse wõiks puutuda.“
