Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/518

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 517 —

Kuna proua oma täditütrega, ühe noore neiuga, kes lapsukesele kuiwe mähkmeid otsis, tuppa jäi, läks ämmaemand waatama, kas mitte walitsejat kuskil näha ei ole.

Opmann Rosenbergil oli ühekordses, kaunis madalas mõisamajas kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt mõisa-õue, osalt aia poole käisiwad. Aed piiras maja pahempoolset otsa ja ta terwet tagust. Opmanni korterist, mis hoone pahempoolses külles oli, käis uks awarasse eeskotta. Opmanni ukse wastas, eeskojas, oli teine uks, mis maja parempoolsesse tiiba, kõige esmalt peretuppa ja sealt kööki wiis; siis järgnes mõisa-perenaise elukamber. Elumaja terwet tagumist osa, mis wastu aeda oli, täitis aga herraste eluruumide pikk rida, mis tühjad seisiwad, sest et mõisnik, nagu juba tähendatud, mujal elas. Õue poolt tulewast suurest uksest jõuti läbi eeskoja otsekohe sakste suurde saali.

Ämmaemand läks üle koja peretuppa ja küsis seal olewalt tüdrukult, kas ta opmanni ei olla näinud. See eitas. Ka wanadlane perenaine, kes oma toas ehmatanud näoga aknast wälja wahtis ja rahutumaid rahwasalkasid silmitses, ei teadnud walitsejast midagi rääkida. Õnneks astus aga isand Rosenberg just koja-uksest sisse, kui otsija tuppa tagasi oli minemas.

Walitseja lihaw, päewatanud nägu awaldas suurt ärewust.

„Jumala pärast, mis seal wäljas õiete on?“ pärisiwad kõik naisterahwad, kui Rosenberg tuppa jõudnud. „Mis need inimesed kõik tahawad?“