— 534 —
mis sest wiimaks wälja tuleb!… Wõta meel pähe, ja lähme kohe…“
Ja Miina hakkas teda meeleheitliselt trobikonna hulgast, mis saali täitis, wälja rebima. Kuid Päärn punnis wasta.
„Ole wait, ega ma putku wõi panna, kui teised kõik siin on! Wõit on jo meie käes — karta meil midagi põle… Kes sind hullu ülepea siia soatis?“ lisas ta ärkawa wihaga juurde. „Kas inimesel aru peas — ise naisterahwas, aga jooseb uisapäisa sõtta! Ütle mulle, tulise pihta, mis sa siit õiete tahad?“
„Ma tulin sinule järele!“
Tüdruk ütles seda kõige lihtsamal toonil, aga tema healest kuuldus siiski midagi wälja, mis pooljoobnud mehele imewäega hingesse helises. Ta wahtis tüdrukule silma, sattus kahewahele, astus sammu temale ligemale.
„Minule järele? Tulid minule järele?“ kordas ta. „Kas jala wõi?“
„Jala.“
„Ja ka jooksid? Terwe tee jala?“
„Ja.“
„Eks sa koa kart? Kas sa paukusi ei kuuld?“
„Miks ei kuuld! Nägin, kuda lasti. Soldatid robinal wasta… Jooksin üle heinamoa, kui kuulid wihisesid…“
Päärna nägu lõi korraga walgemaks. Ta oli rüsina seast juba täieste wälja astunud.
„Ja sa ei kart?“ ümises ta, ikka weel tüdruku otsa wahtides. „Nägid, kuda lasti, ja ei kart! Kuradi tüdruk — niisuke!… Aga kust sa mind siis otsisid?“
„Igalt poolt. Küsisin siit, küsisin sealt. Wiimaks jooksin seie… Aga nüüd tule! Sinu
