Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/536

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 535 —

ema ootab sind koju. Pearn, sa oled tema toitja!“

Kui Päärnal weel üleüldse wastupanekujõudu oli, siis rauges see selle sõna mõju all. Õige küll, tal oli ju ema kodus! Kui kergeste poleks see toitjast täna ilma wõinud jääda!…

Ja nüüd korraga lõi ka Päärna tuhmis peas nagu koidik kumendama. Mis see oli, mida täna siin tehti? Kas ta lõhkumiseks ja rööwimiseks siia oli tulnud? Oli talle seda korrakski meelde torganud, kui ta kodust wälja sõitis? Kas ta ei tulnud Mahtra meestele appi, et neid ülekohtusel wiisil, seaduse wastu, ei nuheldaks? Wägiwalla peale oli ta wälja tulnud, wõitluse wastu oli ta ettewalmistatud olnud, kui ta ka ei aimanud, et see nii weriseks läheks. Aga lõhkuma, rööwima — ei, see oli tema plaanist hoopis puudunud. Kui suurt kurja sellega tehti, seda ei mõistnud küll temagi ära kaaluda, selleks oli ka tema seesamane wihane talupoeg, kes sakstele kõigest hingest tasu soowis; aga ta meelest oli siiski, kui poleks lugu korras, kui teeks see märatsew rahwahulk siin omale kasu asemel kahju. Ei, nõnda ei peaks see sõda mitte olema! Ta oli teda enesele teisiti ette kujutanud. Kahju oli tal ainult, et haagikohtunik keretäiest ilma jäänud — selle peale oli ta süda nii wäga põlenud — ning rahul oli ta ainult, et soldatid ära aetud ja et opmann teenitud palga saab. Kõik muu aga — —

„Miina, lähme pealegi minema,“ ütles ta korraga nagu unest ärgates. „Aga enne otsime Jüri ülesse. Temal on koa ema kodu.“