Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/537

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 536 —

Kuna Päärn ja Miina mõisamajast wälja pugesiwad, et Uuetoa Jüri järele waadata, kes mõisa-õues teomehest lahku sattunud, kestis sakste tubades häwituse-sõda edasi, niisama ka opmanni piinamine.

Wiimase kallal ei olnud aga enam niipalju mehi kui hakatusel, sest lõhkumise-töö ja saagiotsimine oli neid ära meelitanud; sündsal silmapilgul läks siis ka Rosenbergil korda, ennast peksjate käest lahti rabeleda ja läbi ukse oma eluruumidesse tagasi põgeneda. Ta tungis eestoas rüsinal rahwast läbi ja jooksis taha-tuppa. Tema abikaas ja südi ämmaemand seadsiwad endid kaitseks ukse ette.

Waenlased oliwad aga opmannil kohe kannul. Ei aidanud noore naise, ei ämmaemanda ärdad palwed midagi: nad tõugati ukse eest ära, emand Reisberg sai koguni tugewa rusikahoobi näosse, ning wihane salk tungis oma ohwrile järele.

Aga ka kaitsjad ilmusiwad. Neid oli Mahtra meeste seast weel juurde tulnud. Nüüd algas opmanni taga-toas rüselemine peksjate ja kaitsjate wahel. Seeläbi pöördus esimeste tähelepanemine walitseja pealt natukeseks ajaks ära. Seda sündsat silmapilku märkas Koidu peremees Ants Tilli tarwitada. Ta awas kähku aia poole minewa akna, näitas opmannile põgenemise-teed ja oli teda parajaste akna-laua peale upitamas, kui nende nõuust aru saadi. Waewalt oli opmanni kogu akna pealt aeda kadunud, kui mõned mehed talle tulitse-jalu järele hüppasiwad.

„Kuhu nii ruttu, wennas? Päris keretäis jo weel soamata!“ karjus Mihkel Otsa, põge-