— 538 —
„Mis sina meile pakud, wõime nüüd ilma sinuta wõtta! Ütle parem, mis sa sõnnikuweost ja abi teost praegu arwad!“
„Mehed,“ nuttis opmann, „teie saate minust lahti — ma lähen Mahtrast ära, lähen linna elama, muud kui jätke mind elusse! Ma wannun teile, et ma mitte enam Mahtrasse opmanniks ei jää!“
Kuid asjata oliwad kõik palwed ja wanded, asjata ka, et õnnetu oma piinajate põlwi ning jalgu kaapas ja neile ikka magusamaid nimesid andis. Ta ei suutnud ühtegi neist liigutada, nagu raudsete pihtide wahel hoidsiwad nad teda kinni. Ajawiiteks lohistati teda mööda maad edasi ja kisti teda karwust.
Mihkel Otsa oli waheajal witsad walmis muretsenud. Ja missugused! Tõeste, sel mehel oli andi piinamiseks — wähemast niisama palju, kui neil mõisawanematel, kes peksuriistad soolwee sisse lasksiwad kasta wõi soolwett werise ihu peale kallasiwad. Mihkel ilmus nimelt — tikerberi-oksadega, mida ta oma pussiga põesastest lõiganud.
Nüüd rebiti waesel opmannil, et tema ihu paljastada, wiimased riidehilbud seljast lõhki, üks mees istus talle jalgade, teine kaela peale, ja ihulik nuhtlemine okkaliste weristawate witstega algas. Otsa Mihkel ja Aadu Andrei oliwad lööjateks. Nad lõiwad kordamisi ja taktis, nagu „kord ja kohus.“ Ümberseisjad, näod naerul, käskisiwad aga heaste anda. Isegi opmanni kaitsjad oliwad wagusaks jäänud ja waatasiwad pealt. Näis, kui meeldiks ka neile sügawal südame-põhjas niisugune waatemäng, kus talu-
