— 539 —
poja asemel ka kord mõisawanem hoopide all weriselt wingerdab…
Oldi just parajaste selle lõbusa ülesande kallal töös, kui korraga wäljast mõisa-õuest tuhandehealeline hurraa kajas. Mõned karjusiwad maja purustatud akendest aeda: „Tuli lahti! Tuli lahti!“
Peksjad peatasiwad, nuhtlusealuse kinnipidajad kargasiwad püsti, wahiti ringi ja hakati siis maja poole jooksma. Waewalt oli walitseja märganud, et käed ta küllest lahkunud, kui ka tema püsti kargas. Kõik tormasiwad mõisa-õue poole — ühed maja seest läbi, teised aiawärawa kaudu. Walitseja nägi enese waba olewat.
Esimese elurõemsa tuhinaga hakkas ta sügawamale aia sisse jooksma, et sealt eemale, mõne naabrimõisa poole, põgeneda; aga poole tee pealt pööras ta hiilides tagasi. Ta tahtis enne weel wargsi järele waadata, kudas ta perekonnaga lugu on. Oma rõemuks leidis ta maja wõerastest inimestest tühja olewat, aga tühi oli ka tema korter elanikkudest. Ta abikaas lapsega ja noore neiuga oliwad waheajal Juuru poole põgenenud, neile järele oli natuke hiljem ka ämmaemand läinud. Nad kõik jõudsiwad õnnelikult köstri majasse.
Wiimane põgeneja oli Rosenberg ise.
Ta puges aeda tagasi, et sealt salaja lagedale peaseda. Palja peaga, särgi ja aluspükste wäel, jooksis peksetud mees üle aasade ja wäljade plaanita edasi, kuni ta wiimaks nõuuks wõttis, Järlepa mõisast kaitset ja ihukatet minna otsima. Teel leidis ta wäikese külapoisi sõnnikut wedamast. Sellelt wõttis ta
