Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/541

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 540 —

hobuse ära ja sõitis sõnniku-wankris edasi kuni Järlepa mõisani, kus ta sealse walitseja, oma tuttawa ametiwenna käest enesele riided selga laenas. — —

Waheajal oli mõisa-õues mõndagi sündinud.

Raske töö ja hiilgawa wõidu järele tundsiwad sõjamehed kõige pealt keelekastet waja olewat. Mõisa wiina-ait warjas piiritust küllalt. Mis muud kui uks maha ja saagile!

Jaan Baumann Juurust ja Wade Jaan Paulus[1] Kaiust heitsiwad selles asjas eestwedajateks. Esimene muretses tugewa puupaku ja hakkas sellega aida-uksele pihta andma; Wade Jaan aitas suure kiwiga takka. Uks mürtsus lahti.

Õisates tungis rahwas sisse. Peale kolmekümne aami leidus piiritust aidas — küllalt, et kas pese wõi pead! Sedamaid löödi prundid pealt ja pisteti pumbad sisse. Alt kaewu äärest, kus hulk piimapütta pesemiseks wirnas oli, toodi riistad, kuhu kallist märjukest sisse kallati. Kes pumpamist ei wiitsinud ära oodata, lõi aami-põhja sisse ja täitis nõnda oma pütti. Lõhuti ka palja koeruse pärast aamisid ära. Aidast weeretati mitu aami wälja õue peale, seati püsti, löödi põhjad sisse ja kutsuti rahwast jooma. Oli ju wõidupidu pühitseda. Paar aami weeresiwad seejuures libamisi maad mööda aida eest wastasseiswa wiinaköögi poole ning sulpsasiwad tiiki. Oma suure raskuse pärast wajusiwad nad sügawasse tiigi põhja‚ muda sisse[2].

  1. Ka Pauls nim.
  2. Rahwa jutu järele ei olla tiigi weelt praegugi weel wiinalõhn lahkunud. Na, nah!