Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/552

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 551 —

tulnud, siis oleks ruun wahest wiimast korda hinge tõmmanud. Sõjakära oli teda waest nii kohutanud, et ta omale rangid kurku ja ohjad keerdu ümber kaela oli ajanud ning poole kehaga aiste wahelt wälja oli karanud. Nõnda mässates oli ta wiimaks weel maha kukkunud. Ta leiti päris poomise-hädas eest.

Mõlemad mehed jooksiwad talle sedamaid appi. Päärn tegi aga oma haawatud kätele seejuures nii wäga häda, et nad uueste werd hakkasiwad jooksma. Nüüd alles märkas Miina tema olekut.

„Jumala pärast, Pearn,“ hüüdis ta täis hirmu, „mis sa oma kätega oled teind?“

„Sõja-aeg — mis teha,“ wastas noormees, käsa peita püüdes. „Põle suurem asi — mõned kriimud pihupesas.“

„Pearn,“ sosistas tüdruk, ja astus oma kahwatanud näoga ja ahastawate silmadega poisi suu juurde, „Pearn, ega sa kedagi inimest sõjas ära tap’?“

Sõjamees, kelle teiwas mõisa-õues nii wõimsaid hoopisid jaganud, mõtles järele ja raputas siis pead.

„Ei usu,“ wastas ta. „Surnud soldatid põle näha. Aga eks mõni ikke wähe soand.“

Nüüd kistus Miina ta käed wägise nähtawale ja silmitses tuksuwatel huultel ta lõhkiseid pihupesasid. Ka Jüri, kes hobuse juba maast ülesse ja aiste wahele saanud, astus ligemale. Tema ise oli wigata jäänud, maha arwata paar muhku põlwede otsas, mis ta soldatite tagaajamisel maha kukkudes saanud.

„Pearn,“ ütles tüdruk surutud healega,