Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/553

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 552 —

„neid käsi ei tohi sa kodu kellegile näidata! Siis teatakse kohe, mis sa sõjas tegid.“

„Tühja kah! Küll nad terweks soawad!“

„Sa peaksid nad ära pesema.“

„Seda wõime kohe teha,“ ütles Jüri naerdes ja tõmmas taskust wäikese plekist kannu wälja „Hoia käed õiel!“

Ta kallas kannust midagi sulase käte peale, mille lõhn kaugele eemale ilmutas, et wedelik puhastamata piiritus oli — Mahtra mõisa wiin, mis täna igal pool ojadena jooksis. Kui Päärna käed tubliste üle ujutatud, küsis Miina Jüri käest nuga ja nüsis ilma pikema arupidamiseta oma takuse särgi sabast tükid wälja, et nendega Päärna käsi kinni siduda.

„Hoia käed warjul, kui tee peal inimesi wasta tuleb,“ õpetas ta seejuures emalikult.

Siis asusiwad kõik kolm wankrile ja sõit koju poole algas.

See oli pilt Soodomast ja Komorrast, mis neile selja taha jäi. Mühisedes ja praksudes lõiwad wägewad tule- ja suitsusambad taewa poole, tuhka ja tule-elbeid sadas neile pähe, kisa ja kära paarist tuhandest karedast kõrist kajas leekide ragina sekka ning igal pool metsik jooksmine, tungimine, rüselemine. Wanker wankri järele, joobnud inimesi ja riisutud sõjasaaki täis, pööras mõisa-õuest ja selle ümbrusest minekule; tihedad salgad waaruwaid, wanduwaid ja uilgawaid jalamehi, saagiga wõi saagita, täitsiwad teed ja selle ääri. Nii mõnigi trobikond wedas enda wahel seotud peaga wõi käega wigastatut ühes, nii mõneski wankris puhkas tardunud werega kaetud surnu wõi nõrgalt ägaw haawatu. Oli lahingipilt