— 566 —
kõik jooksiwad talle järele, et teda waigistada püüda ja talle kallistustega julgust teha — asjata! Proua karjus nagu ratta peal. Hirm mässawate talupoegade eest oli silmapilguks ta terwe mõistuse rööwinud. Meeleheitlised pilgud, mis ta aknate poole heitis, näitasiwad, et proua juba mõisa ümberpiiramist joobnud talupoegade läbi kardab. Wist kuulsiwad ta kõrwad juba leekide praginatki katuselt. Ahastus oli ta näo nii wõeraks teinud, et seda waewalt weel wõis ära tunda. Iga liige ta külles lõdises ja wabises ja wärises…
„Hobused, Rüdiger, hobused, hobused!“ kiljus ta wahet-pidamata. „Miks ei ole hobused weel trepis? Miks lastakse meid ära tappa, tulde jääda, ära põleda?“
„Hobused silmapilk ette!“ pööras parun Rüdiger walju hüüdega läbi saali-ukse rõdu peal seiswa opmanni poole.
„Kui palju saksu tahawad ära sõita — kas kõik?“ küsis Winter.
„Kõik, kõik!“ kisendas proua. „Mitte ükski ei jää siia! Hobused kahe suure tõlla ette!“
Herbert waatas küsides isa peale. Ta luges nüüd ka wana paruni näost selgeste wäljapaistwat ehmatuse-kohmetust ja kartust. Kahtlemata luges parun Rüdiger ka ennast põgenejate kilda.
„Meie kõik ei wõi mitte mõisast lahkuda ja seega oma wara saatuse hoolde jätta,“ ütles noor parun surutud healega isale. „Sõitke Teie kõik, mina jään aga siia!“
„Kuidas? Sina tahad siia, jääda? Mõtle, missugune hädaoht on ähwardamas?“ sosistas wana parun wastu.
