Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/568

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 567 —

„Niipea, kui tõsisemat hädaohtu on karta, tahan ma oma elu peastmise eest hoolt kanda,“ wastas Herbert. „Seda ei luba mu süda aga mitte, et mina kui mõisa omanik ja noor, tugew, terwe mees juba enne ära jookseksin, kui hädaohtu selgeste märgata on. Muidugi pean ma tarwilikuks, et mamma ja sina lastega ettewaatuse pärast eemale lähete. See peabki aegsaste sündima, sest Teid on palju ja nägemata peasemine on wiimasel silmapilgul hoopis raskem kui nüüd.“

„Sina pead siis ka wõimalikuks, et talupojad wägiwallaga ka siia wõiksiwad ilmuda?“ küsis parun Rüdiger kaswawa ärewusega.

„Kui Mahtrast saadud sõnumid õiged on,“ wastas Herbert, „ja meil pole asja arwata, et nad waled on, siis on ka wäga wõimalik, et talupojad naabrimõisade wastu paha plaaniwad. Ma tahan silmapilk weel paari käskjalga wälja saata, et nad nende liikumisi tähele paneksiwad ja mulle iga ähwardawa hädaohu kohta teatust tooksiwad.“

„Kõige pealt läkita käskjalg kirjaga haagikohtuniku juurde ja nõua soldatisi kaitseks!“

„Ka see peab sündima!“

Kuna wana parun ära nägi, et Herberti siiajäämist mõisa kaitsejaks waja oli, leidis see nõu aga proua poolt kõige kirglisemat wastupanekut. Ta hakkas uuel hool nagu warda otsas karjuma, kui Herbert talle seletada püüdis, et ta, kui X. mõisa peremees, enda omanduse kaitseks midagi pidawat tegema; põgeneda ka tema, siis tähendada see, et ta kõik oma wara argtuse sunnil waenlaste kätte jätab; muidugi