— 568 —
pidada see siis joobnud trobikondade julgust ja häwitusehimu ainult kaswatama.
Herbertil oli emaga waja hulk aega ägedaste wõidelda, enne kui see wähegi järele hakkas andma.
„Sa pead mulle aga wandega tõotama, et sa kõik mõisas olewad inimesed siia kokku kutsud ja neile laetud püssid kätte annad,“ hüüdis proua von Heidegg nuttes. „Kõik uksed paned lukku ja akendest lased püssidega wälja sihtida. Sina ise ära ennast kellelegi näita! Ka pea omal aias sadulas hobune walmis. Kui su elu hädaohus on, siis kihuta kohe minema!“
Herbert tõotas muidugi kõik teha, mis proua emalikku südant poja pärast wõis waigistada. Waheajal pidiwad teenijad kõik kallimad wäärtasjad kokku kahmama ja sisse pakkima. Tohwer ja Mai jooksiwad proua, wana paruni ning preili Adelheidi läbisegi karjutud käskudel nagu hirmunud jänesed ühest toast teise, kus juures nad tarwilised asjad unustasiwad, wäärtuseta kribu-krabu aga reisikottidesse ajasiwad. Warsti seisiwad kaks kinnist tõlda — kutsar ja tallipoiss pukkides — mõisa peatrepis, ning proua Heidegg mõlema tütrega — ühel üks, teisel teine rutuga leitud üleriie seljas ja walimata kuskilt kahmatud peakate peas — tormasiwad trepist alla ja pugesiwad ühte tõlda; teise astus wana parun mõlema poja ja herra Lustigiga, keda parun kaasa käskinud tulla. Teise tõlla puki peale ronis Tohwer, kuna Mai kaasasõitmise-käsku polnud saanud.
Imelikul wiisil jäeti ka koolipreili Marchand hädaohtlikusse mõisa maha. Teda nägi
