Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/570

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 569 —

Raimund, kui parajaste tõlla-uksi kinni taheti tõmmata, rõdu peal seiswat, ja poiss hüüdis ahastawa healega, millesse end üleskerkiw nutt segas:

„Preili Marchand, miks Teie kaasa ei tule? Papa, preili Marchand jääb maha!“

Alles nüüd märkasiwad wana parun ja ka proua, et nad oma lastekaswataja üleüldises hirmu-segaduses täieste ära oliwad unustanud.

„Preili Marchand,“ hüüdis esimene tõllauksest pahaselt wälja. „Mis Te weel ootate? Kas Teie meiega kaasa ei tule?“

„Kui lubate, siis jään ma koju,“ wastas neiu rõdu pealt selge, kõlawa healega.

„Mis? Teie julgete siia ähwardawa hädaohu kätte jääda?“ hüüdis parun Rüdiger.

„Ja, paruni-herra! Ma arwan, et talupojad mulle kui wõerale naisterahwale midagi paha ei tee. On aga midagi karta, küll ma siis ära jooksen!“

„Siis jääge! Meil pole aega Teiega nii kaua kaubelda!“ kriiskas proua von Heidegg tõlla-ukse wahelt wälja. „Ruttu minema!“ hüüdis ta siis kutsari poole, ja kõmmudes lendasiwad mõlemad tõlla-uksed kinni.

Teisest tõllast kuuldi weel Raimundi nutust healt; poiss hädaldas wist koolipreili mahajäämise pärast. Siis weeresiwad mõlemad sõiduriistad trepi eest minema ja kadusiwad warsti puiestiku taha. Rõdu peal seisiwad ainult parun Herbert ja Juliette ning waatasiwad hirmunud põgenejatele mõttes järele.

„Ma pean Teie julgust imestama, preili Marchand!“ ütles noor parun, Juliette poole ümber pöörates ja temale laial pilgul näosse waadates. „Teile oleks tõeste kohasem olnud