Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/572

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 571 —

jooksul olla küll weel, nagu rahwasuu räägib, Liiwimaagi inimesi, kellel peidetud püssid ja muud sõjariistad wankritel olnud, Juuru kihelkonda ilmunud; aga kui nad kuulnud, et sõda otsas ja Mahtra mõis tuhahunikuks saanud, läinud ka need sõjalised jälle wagusalt koju poole teele. Wist oliwad siis ka nemad ainult Mahtra mehi arwatawa ülekohtuse ja seadusewastalise nuhtluse eest kaitsma tõtanud, ilma et neil muud kurja nõuu oleks olnud.

Kui suurt ehmatust ja hirmu aga Mahtra sündmused mõisasakste seas ligemal ja kaugemal sünnitasiwad, näitab lugu, et neid mässupäewal ja pärast seda päris hulga kaupa Tallinna on põgenenud — ühed oma paljast elu, teised aga ka oma raha ja muud suurema wäärtusega warandust peasta püüdes. Mitte üksnes parun Heideggide majas ei walitsenud siis mässu pärast meeletu ahastus, millele põgenemine üle pea ja kaela järgnes, waid ka paljudes teistes mõisates Juuru ja naabri-kihelkondades, kuhu Mahtra sündmuste üle teated lagunenud.

Nõuda jutustatakse muu seas ühest elatanud mõisnikust järgmist. Wallarahwas pidanud temast kui hea südamega saksast palju lugu. Wägiwalla peale tema wastu ei olnud mõeldagi. Waewalt kuulnud aga mõisnik, mis talupojad Mahtra mõisas teinud, kui ta ja ta perekond ennast tulise rutuga põgenemise wastu hakanud walmistama. Teenijad paluwad, ärgu saksad põgenegu, neil ei olla oma ega teiste waldade rahwa poolt midagi karta, neid tuntawat ju kui häid ja heldeid saksu. Ei midagi! Mõisniku umbusaldus on ärawõitmata. Wiimaks tõttawad weel walla peremehed kinni-