Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/577

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 576 —

kus juhtus, muudkui tulesid ei juletud üles teha, et mitte waenlastele laagri asukohta näidata. Emad lõikasiwad nutwatele lastele pätside küllest leiba kätte, teised lüpsiwad lehmi, et õhtuks piima saada, ning Sipelga Mari istus rabas Kuhjamäe weerel ja logistas pika kernu sees wõidki teha…

Ööseks läksiwad mitmed mehed salaja küla walwama. Oli ju suur osa nende warast tubadesse ja aitadesse maha jäänud. Ehk wõis sellest mõnda weel hädaohu puhul peasta. Kuid riisumise- ja põletamise-kartused ei läinud õnneks täide. Ei ilmunud wõeraste waldade joobnud sõjamehi, ei ka soldatid püsside ja odadega.

Mahtra inimeste seas oli ka nende talitaja Ants Tertsius, kes hommiku Kärust tulema hakanud ja õhtuks koju jõudnud. See agar mees oli oma teekonna Wene preestri juures Liiwimaal uue seaduse seletuse pärast ära käinud, jõudis aga liig hilja Mahtrasse, kui et ta weel katsetki oleks suutnud teha, hirmsat õnnetust kõrwale pöörata. Hommikul Kärust teele minnes, polnud tal aimugi, missugused koledad pildid teda õhtul Mahtras ootasiwad! Ehmatuse pärast keeletu, seisis ta õhtu mõisa suitsewate rusude juures ja kuulis rahwa käest, kui palju werd ja wara tänane päew nõudnud. Sõda oli peetud — paraku, paraku peetud!…

Oma rõhutud südametele tröösti otsides, kogusiwad Mahtra peremehed talitaja ümber kokku, et tema käest kuulda saada, kuda Wene preester talupoegadele antud uut seadust seletanud. Oli mõisnikkudel õigus olnud, talupoegi peksu sunnil wana seaduse peale wanduma panna? Polnud neil seda õigust mitte, oliwad