Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/597

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 596 —

ülekuulamist ja õigusetegemist ei wõida ta mitte praegusel rahutuste-ajal ette wõtta, see pidada edespidi sündima.

Herbert puikles wastu, pidi aga wiimaks järele andma. Kuid wanal parunil oli weel üks tingimine. Kudas tahta Herbert walitsejat, kui see tõeste weidi luisanud, karistada?

„Ma lasen ta kohe lahti,“ wastas noormees.

Wana herra tõstis ristis käed taewa poole niisuguse rumaluse üle.

„Mis!“ hüüdis ta. „Sina tahad praegusel ajal, kus talupoja-närakad sul silmad peast tahawad nokkida, mõisa-sundija nende naeruks ja hästitamiseks lahti lasta? Jumal andku sulle mõistust pähe! Ükski hing mõisas ega wallas ei tohi teada saada, et opmannile ainust halba sõna on lausutud. Kas kuuled? Nelja silma all wõid talle öelda, et ta siga on, minu pärast ka suur siga, aga kohe lahti lasta — ära pöörane ole!“

Ka selles punktis andis Herbert isale wiimaks järele.

„Siis lasen ma ta aasta pärast lahti.“ otsustas ta.

„Ka selle eest hoiatan ma sind,“ wastas wana Heidegg. „Winter on mees, kes talupoegi pöidla all mõistab hoida. Niisugust abilist on noorel algajal mõisnikul waja. Sinul on ju waba woli teha, mis tahad, aga kui sa minu nõuu peale rõhku paned, siis lase Winterit kümme rubla trahwi maksta ja anna see raha oma kingituse nimel tüdrukule walurahaks. Seega oleks terwe tühine asi kolikambrisse heidetud.“

Herbert lubas isa nõuuande üle järele mõ-