— 597 —
telda ja ülekuulamist edespidise aja peale jätta. Raske südamega mõtles ta seejuures Juliette peale. Mida sellele kosta, kui ta asja seisukorra järele küsib. Waene noor parun oli tõeste suures kitsikuses. Oma õiglase südame poolest oleks ta ju kõik teinud, mis talle kombelise kohusena tuntawaks sai, aga seal tuli isa ja temaga tegelik elu oma wastupanemata nõuetega! Ruttu oli kaks korda kahest wiis saanud, ja õiglane süda pidi suu pidama…
See läbirääkimine isaga sündis paar päewa enne Mahtra mässu. Et Juliette peenikene taktitundmus teda keelas noore paruni otsuste ja tegewuse peale kudagi rõhumast, siis ei küsinud ta lähematel päewadel temalt mitte järele, mida ta Miina ja Päärna asjus ette wõtnud ja mis tagajärjed sellest küpsenud. Noor parun aga tänas Jumalat, et preili Marchand uudishimuline ei olnud. Ta mõtles ööd ja päewad järele, kuda kitsikusest kõige paremine peaseda. Jah, kui isa juba oma uues mõisas oleks, siit ära, siis wõiks ju mõndagi teha. Siis wõtaks ta, hoolimata talupoegade rahutustest, ülekuulamise kohe ette ja karistaks süüdlast, kuda kord ja kohus. Aga nüüd? Talurahwa rahutu olek wõis ju weel kaua kesta — pidi ta siis Juliette kuni teadmata ajani seeüle kahewahele jätma, kuda ta oma tõotust täitnud?
Seal tuli mässupäew ja peastis noore paruni kitsikusest. Isa ja ema põgenesiwad linna. Herbert tundis enese esimest korda mõisa pärisherra olewat. Kui ta paari päewa pärast ära näinud, et teda miski otsekohene hädaoht rahwa
