— 598 —
poolt ei ähwardanud, wõttis ta kohe nõuuks, Juliettele antud tõotust, mis teda kui luupainaja rõhus, wõimaluse piirides ära täita.
Opmanni karistamise küsimuses leidis ta hea nõuu: ta tahtis tema wastu nii kare ja hammustaw olla, et Winter, kui tal wähegi iseteadwust ja isiklikku uhkust oli, oma koha ise pidi üles ütlema. Ühtlasi tahtis Herbert temale süütalt nuheldud tüdruku heaks palju suuremat trahwimaksu peale panna, kui isa nõuuks andnud. Ka seeläbi arwas ta opmanni nõnda haawata wõiwat, et sellele ametist lahkumine ainumaks abinõuuks jääb.
Küll pakitses ka parun Herberti mõisnikusüdames tasumisehimuline wiha talupoegade wastu, kes oma walitsejate wastu werist mässu julenud tõsta, ja ta poleks praegusel silmapilgul mitte mõnda neist, liiategi seda kõige wastasemat hunti X. mõisa teomeeste seas, Uuetoa Päärnat, mõisawalitsuse wõimu wastu kaitsma hakanud, pealegi, kus Herbert teadis, et see mees ühes mõne muuga juba teist päewa tööst puudus. Aga see pidi ju sündima! Ta pidi oma rüütlisõna lunastama. Muidu ei wõinud ta Juliette ees enam silmi üles lüüa. Herbert ei wõinud midagi parata — sellel naisterahwal oli tema üle wastupanemata wõim.
Noor Heidegg wõttis kõige pealt opmann Winteri kirjutuse-kambris nelja silma all käsile. Ta oli ülekuulamise- ja usutamise-kawa enne peeneste wälja mõelnud, et süüdlast tunnistamisele pitsitada. See läks temal ka tõeste korda, ehk tal küll wäga kawala rebasega tegemist oli. Ta ajas mehikese nimelt seeläbi kitsikusesse, et ta temale ta teo ilma mingisuguse
