— 599 —
sissejuhatuseta suu sisse ära ütles ja sündmuste täielise kirjeldamisega temale näidata püüdis, et ta kõik teab. Niisama luges ta opmannile tema endised salapatud ette, misüle ta omale wana Tohweri käest teateid muretsenud. See mõjus. Winter sattus kohmetusesse, enne kui ta omale häid kaitsewalesid sai wälja mõelda. Ta püüdis wastu puigelda, aga see läks tal wäga armetumalt korda. Tema kael oli murtud, seda märkas ta isegi. Lõpulöök tuli weel Miinale antud hoopide arwu ja soolwee pealekallamise poolest.
„Teie saite käsu tüdrukule kaheksateistkümmend hoopi lasta anda; wahimees ütleb aga, et Teie ligi poole osa hoopisid rohkem lasksite lüüa.“
„Ma ei lugenud hoopisid.“
„Aga Teie pidite neid lugema; see oli Teie kohus!“ kärgatas noor parun. „Ja kes käskis Teid tüdruku werist ihu silgusoolweega üle kallata!“
„Meie oleme seda sagedaste ennegi teinud.“
„Aga siis oli Teile seks käsk antud!“
„Mitte igakord…“
„Wait! Siis olete Teie oma woli juba enne kurjaste tarwitanud, kuid see ei anna Teile õigust seda alati teha! Niisugust toorust ei salli mina aga oma mõisas! Mina nõuan, et käskusid tähele pandakse. Ilma minu wolita ei ole Teil luba midagi teha.“
„Wana paruni herra ajal oli mul woli —“
„Sest et minu isa Teid usaldas. Mina ei usalda Teid aga mitte, sest ma näen, et Teid
