— 60 —
„Sest soadik, kui Mari mehel on, peetakse ja hüütakse mind ju ainumaks lapseks, ja ma tahaksin näha soada, kuda nad oma ainumat last mehele sunniwad minema, kellele ta ei taha minna!“
„Noh, siis tuleb keegi teine ja wiib su ära!“
„Miks?“
„Sellepärast, et mina praegu kellegi naisewõtja ei ole! Olen saunamees, kel ema toita, teomees, kel peretütrile midagi põle pakkuda… Mõisnikuga on asi nii rikis, et isa kohta wõi muud teist koa loota põle. Ja ega sinu toat mind, wastast hunti, keda mõis ei salli, koduwäiks julge wõttagi… Näed isegi, et lood kurwad on.“
Miina põsed, mis talutüdruku kohta haruldased õrnad oliwad, lõiwad, Päärna põhjendatud kartusest hoolimata, elawalt kumendama. Juba paljas teadmine, et Päärn, nagu näha, kosjamõtet oma peas üleüldse weeretas, elustas ja õnnestas noort neiut.
Need kaks inimeselast polnud nimelt üksteisele kunagi otsekohese sõnaga öelnud, mis lootused neil wastastikku teineteise kohta oliwad, weel wähem oli kumbki sõna „armastus“ suhu wõtnud. Kui ühe küla lapsed tundsiwad nad üksteist nii kaua kui kumbagi mälestus tagasi ulatas — Päärn Miinat juba peaaegu ta sündimisest saadik, sest ta oli temast kuus aastat wanem. Selle wanaduse-wahe pärast polnud neil õrnemas eas muidugi suuremat läbikäimist ega sõbrustamist olnud, lugu muutus aga warsti, kui lapsest wanem plika ja wiimaks leeriealine tüdruk sirgunud. Ilma kumbagi teadmata ja tahtmata, iseenesest, sigi-
