— 600 —
usaldada ei wõi. Ma nõuan, et Teie tüdrukule, kellele nii rasket ülekohut tegite, kolmkümmend rubla waluraha maksate.“
Nüüd tuligi, mida Herbert soowinud ja oodanud. Opmanni ümarik, lihaw nägu kiskus wiha pärast tõmmuks. Temaga tapeldi ja teda noomiti ju nagu poisikest. Ja seda tegi see noor mehekene, kes hiljuti koolist tulnud! Ning pealegi — mispärast? Ühe talutüdruku-näraka pärast, kellele mõisatallis natuke eluõpetust antud! Ja selle eest pidi tema ta weel trahwi maksma! Wahest sunniti teda tüdrukult andekski paluma! Mida ütlewad teised teenijad, mida teomehed wäljal, kui nad seda kuulewad!
„Seda raha mina ei maksa,“ seletas opmann wärisewa suuga, „ja paruni herra wõiwad omale tulewaks kewadeks uut opmanni otsida.“
„Ma olen nõuus. Waluraha maksan ma oma taskust tüdrukule,“ wastas Herbert külmalt ja uhkelt.
Seega oli lugu lõpetatud. Noor parun oli ülekuulamise tagajärjega täieste rahul: opmanni süü oli selge, karistuse sai ta seega, et ta heast kohast ilma jäi ning Herbertil polnud waja isale öelda, et ta Winteri lahti lasknud, jah, tal polnud enam wajagi tüdrukut ja poissi praegusel „kardetawal ajal“ ülekuulamise alla wõtta. Waluraha wõis ta Miinale ju siis kätte anda, kui papa enam X. mõisas ei ela, ning siis ka Päärna eest Juliettele antud tõotust mööda hoolt kanda. Wäga wõimalik, et sellest wastasest kangekaelsest poisist, kes muidu usin ja auus tööline oli, weel tubli peremees saab.
