— 601 —
Julgelt ja sirgelt wõis Herbert nüüd Juliette Marchandi ette astuda.
Kui ta koridorist läbi sammus, et koolipreilit, kes sel ajal harilikult aiapoolsel trepipealsel wõi aias aega wiitis, üles otsida, näe, ta toatüdrukut Maie punaseks nutetud silmadega preili Marchandi kambrist wälja astuwad.
„Mis sul wiga on?“ küsis ta tüdrukult.
„Küll koolipreili paruni herradele reagiwad,“ wastas Mai, käega silmi peites.
„Kas preili oma toas on?“
„Jah, paruni herrad.“
Preili Marchand ilmuski juba ukse wahele. Ta nägu awaldas ärewust, aga noort parunit nähes, lendas helkjas läige ta silmadest.
„Mai ja mina tahtsime praegu Teie palwele tulla, paruni herra,“ ütles ta elawalt.
„Ja mina otsisin Teid, preili,“ wastas Herbert. „Mis on Maiele sündinud?“
„Ta jutustas mulle oma loo ära, aga meie ei mõista üksteise keelt weel mitte nii hästi, et ma kõigist aru oleksin saanud. Niipalju sai mulle selgeks, et Maie wend ja ta peigmees hädaohus olewat, see hädaoht näib Mahtras esmaspäewal sündinud asjadega ühenduses seiswat. Mai palus mind praegu, et ma tema wenna ja peigmehe asja Teile, paruni herra, ette paneksin. Ta wõib Teile oma asja nüüd kohe ära rääkida, kui lubate.“
„Hea meelega, preili. Kas me wõime Teie tuppa astuda? Tänan wäga! Mai, tule siia ja kõnele, mis su wennale jälle on juhtunud!“
Nad astusiwad kõik koolipreili nägusasse elutuppa, kus Herbert auukartusega ringi waatas, enne kui ta Juliette palwe peale sohwa
