Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/62

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 61 —

nes neile tundmus südamesse ja teadmine pähe, et neid miski asi ühendab, et nad üksteist tarwitsewad, et neil teineteise kohta niihästi õiguseid kui kohuseid on. Nende meelest oli nagu iseenesest mõistetaw, et nad kokku püüdsiwad saada, et üks teise saatusest osa wõttis, et üks teadma pidi, mida teine tegi. Selle oleku põhjuste üle ei andnud nad iseenesele ega wastastikku teine teisele mingit aru. Nende meelest oli lihtsalt, kui peaks see nii olema.

Alles wiimasel ajal oli kumbki iseeneses selgusele jõudnud, et nende ühendusel miski tagajärg, miski lõpp peab olema, ilma milleta tal õiget otstarbet ei ole. See mõte oli neile sest saadik pähe tekkinud, kui ilusale Miinale noorimehi hakkas lähenema, kellest teada oli, et nad naist otsiwad, ja kui inimesed Päärna käest ikka sagedamine hakkasiwad küsima, millal ta kosjatee jalge alla wõtwat. Nüüd teadsiwad mõlemad korraga, mis neil teha, kui nad seda ka üksteisele selge sõnaga ei ilmutanud. Alles täna õhtu, praegu, mil armukadedus nende meeli erutas, mil neile kartus südamesse löönud, et nende ühendusele ta muu lõpp wõiks olla kui see, mida nad loomulikuks ja soowitawaks pidasiwad — alles praegu oli nooremehe suust sõnu kukkunud, mis otsekohe eesmärgi poole sihtisiwad. Kentsakas ainult, et Päärn kosimist sellega algas, et ta ütles, ta ei wõiwat kosida. Ta harutas mõrsjale neid takistusi ette, mis nende paariminemist keelawad.

Kuid Miina poleks armastaw naisterahwas olnud, kui ta neid takistusi ilmwõitmataks