— 617 —
elu temaga suudaks ühendada. Sõprust, head, lõbusat sõprust, suudaks ta temaga pidada, aga mitte rohkem. Kust ja kuda see otsustaw selgus temale tulnud? Kindlaste ei teadnud ta seda öelda, tundmuste wõrguwärk on ju nii tihe ja peenike. Üksnes nii palju wõis ta omale selgemalt tunnistada, et paenduw olek noore paruni loomuses, tema tiiwuta tahtmisjõud, tema wiis, wõimsate mõjude alla ennast maha lömmitada, temale, Juliettele, mitte ei meeldinud. Mida oli ta kõik plaaninud ja mida tõeste ette wõtnud? Ta püüded ja nõuud, kui ka mitte kõik ta enese sünnitatud, oliwad ju head; nende täidesaatmiseks ei puudunud ka õiglane tahtmine ja tarwiline õhin. Aga waewalt puhus talle mõni karedam tuul wastu, siis oli kõik wankumas ja langemas, kui mitte esialgne tuhing juba iseenesest ära polnud raugenud.
Juliette ei nõudnud ju mehelt, kes tema põue elawamalt wõiks tuksuma panna, mitte kes teab missuguseid imestamisewäärt tegusid; tema mehe-paleus ei olnud ju mitte mõni kangelane, kellele kõiksugu eeskujulikud woorused auupaiste ja luulekuma pea ümber jooniwad. Kuid tema südant ei wõinud ka jälle mees soojendada, kes suuri ja ilusaid ettewõtteid ainult peas weeretab ning sellest rohkem sisemist rahulolemist leiab kui püüdest, neid teoks teha. Juliette oli julge, et Herbert kõigist neist kenadest uuendustest talurahwa heaks, millest ta talwel õhinaga soninud, midagi täide ei saada, kui tema peale keegi enam tüürides ja tõugates mõjumas pole, kui ta jälle täieste oma seltskondlise ümbruse meelewalla alla on sattunud.
Juliettele ei meeldinud ka see hinge põhjani
