Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/63

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 62 —

oleks pidanud. Ei, tal oli kohe tosin wõimalust käepärast, kuda neist takistustest üle saada.

„Kuule, Pearn,“ algas ta kentsaka tõsiduse ja kindlusega, kui ta esimese kohmetuse üle wõidu saanud ja natuke aega, peiu ema kätt pihus hoides, järel mõtelnud. „Minu esimene töö soab olema, et ma selle Pärtle-Pritsu Huntaugult ära hurjutan. Ma raputan ta enese küljest lahti. Ma wihastan ta nii ära, et ta meile enam nägugi ei näita, et ta mind wihkama hakkab nagu ussi aia all.“

„Kuda sa seda tahad teha?“

„See olgu minu mure.“

„Ja siis?“

„Noh, siis ei ole ka minu isal temaga enam midagi asja.“

„Aga ega see mind weel naisewõtjaks tee! See ei muretse mulle weel kohta kätte, kuhu naise wõin wiia.“

„Kas siis Huntaugule koduwäiks ei taha tulla?“ küsis Miina naerdes ja punastades.

„Jah, kui wõetaks! Aga kui sa Pritsu ära hurjutad, siis põle sellega weel öeldud, et tema asemele muid ei tule, kes su wanamehele enam mokka mööda on kui mina!“

„Wõid julge olla, et ma neile kõigile ust näitan.“

„Siis näitab sulle wanamees midagi, mis weel kibedam on! Sa teed ju, nagu oleks Huntaugul walitsus sinu käes.“

Miina tõstis julgeste pead.

„No, seda wõin sulle öelda, Pearn: mind sundida ei soa keegi! Ennem lasen enese tükkideks raiuda, kui mehele lähen, kelle poole weri ei tõmma! Ennem joosen metsa, ja jään sinna!“