Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/620

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 619 —

mees oli ju eluaja rusika ja kepiga walitsenud. Aga tema, Herbert Heidegg — oo, oo!

Neiu surus käe külle wastu, sest seal torkis teraw, lõikaw walu. Ta ruttas pool jookstes puiestikusse tagasi, et teist teed mööda koju minna…

Juliette ei kahelnud sellestki hoolimata, et noorel parunil hea ja õiglane süda on; ta oli sellest ju kindlaid näitusi saanud. Aga Herbert oli ihu ja hingega, mõtte ja meelega siitmaa mõisnik — ta oli seda tahtmata, oma parema teadmise wastu; ta käis pimesi üdisse juurdunud traditsionide järele, kui ta oma käsualuste wastu nõnda oli, nagu nende wastu siin maal oldi. Seda olekut muuta wõis tal ju enda kohta kõige parem püüe olla. Kuid püüetest teoni on suur samm. Ägeduse silmapilkudel, kui wiha mõistust tumendab, oli ka tema, see hea ja õiglase südamega mees, Baltimaa kepijunker, ja ta oli seda, sest et kõik teised seda oliwad. Kes suudaks oma nahast wälja pugeda!

Wahest oleks preili Marchand noore paruni teo üle weidi pehmemalt otsustanud, kui ta tema tuska oma lahkumise üle lähemalt oleks tundnud. Mitte ainult neiu kiirendatud lahtilaskmise üle ei olnud Herbert wanemate peale wihane — ta neas neid oma südame-põhjas palju enam sellepärast, et see lahkumine ülepea tarwilikuks saanud, et nad poja ühendusele armastatud neiuga nii järelandmatult wastu seisiwad. See hingewalu wanemate wägiwalla üle tegi ta wihaseks, ning seda wiha andis ta oma ümbrusele maitsta.

Lahkumise-päewa eelõhtul püüdis ta neiule wiimast korda läheneda. Aga waewalt oli ta