— 620 —
mõne asja poole sihtiwa sõna saanud awaldada, kui Juliette Marchand pead hakkas raputama. Ta raputas nii kindlalt, nii otsustawalt pead ja ta lahketest, sõbralistest silmadest paistis nii arusaadaw lahkus ja sõprus wälja, et Herbert nagu jääõhku oma põse wastu tundis puhuwat ning sõnad tal huulte peale suriwad…
Ja siis lähenes lahkumise-tund.
Mai pakkis preili wiimaseid asju ja iga asja peale, mida ta käsi tõstis, langes pisar. Nii head saksa ära saata — küll oli kurb ja raske! Ning siis tuli weel Miina külast, kes helde preili äraminekust kuulnud, ja awaldas ka oma haledust nii liigutawal wiisil, et Juliettegi silmad niiskeks läksiwad.
Korraga tõi kärneri-poiss koolipreilile wäikese, aga kõige peenema maitsega kokkuseatud lillekimbu. Enamiste oliwad need metsa- ja aasalilled, ainult mõningase aialillega segatud. Tumesinine siidist pael hoidis kimpu koos.
Juliette päris, kes kinnituse saatnud. Ta mõte lendas muidugi kohe parun Herberti peale. Aga oma imestuseks kuulis ta, et kooliherra Gottlieb Lustig wiisakas kinkija olewat. Ta walmistanud lillekimbu oma otsitud lilledest ise…
Küsides oli neiu naeratanud, wastust kuuldes lõi ta nägu tõsiseks. Ja siis waatles ta tõsiselt ja ikka tõsisemalt kena kimbukest, ning pikkamisi, pikkamisi kerkis sügawam wärw ta põskedesse ja ta silmades oli midagi, mis nagu põnewat uurimist awaldas, ja siis jälle midagi, mis nagu leitud otsuse helkjas paiste kumendas…
Ta käskis kooliherrat oma juurde paluda.
