Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/622

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 621 —

Selle läikiwad prilliklaasid ilmusiwad warsti ukse wahele. Ta jäi alandlikult ukse alla seisma, ja Juliette et saanud aru, kuhu ta wäikesed silmad klaaside tagant wahtisiwad, kas põrandale maha, aknast wälja wõi lakke; ainult seda märkas neiu, et need silmad tema peale ei usaldanud wahtida.

Juliette ruttas talle wäljasirutatud käega wastu.

„Teie kingitus teeb mulle suurt rõemu, sõber! Nagu ma näen, pole Teie mitte ainult suur taimeteadlane, waid ka suur kunst-aednik. Ma tänan Teid!“

Gottlieb Lustigi kahwatanud näo mustja, nüri habeme wahel ja ta määratu kõrge laia otsaesise ujutas korraga punaw meri üle. See neitsilik puna andis ta näole midagi, millest naisterahwad lugu oskawad pidada.

„Teie ei ole minu julguse üle mitte pahane, preili Marchand?“ küsis ta healega, mis kurgu pitsituse tõttu wägise sosinaks kippus muutuma.

„Pahane? Ei. Ma olen rõemus!“

Tekkis waheaeg. Herra Gottlieb Lustig kohendas suure agarusega oma prilli, ehk see küll täieste nina sisse oli kaswanud.

„Mul oleks Teilt — Teilt midagi — paluda,“ ütles ta wiimaks.

„Siis paluge!“

„Kui Teie mulle mõned read wõiksite kirjutada — oma kodust — edespidi —, ma oleksin wäga tänulik…“

„Ainult sel tingimisel, et Teie mu kirju wastamata ei jäta.“

„Kuis ma seda wõiksin!“ See hüüe tuli peaaegu kohkunult Lustigi suust.

„Tubli! Meie astume kirjawahetusesse.“