— 622 —
Kooliõpetaja prillid lõiwad rõemsalt sätendama.
„Ma tänan! Oma adressi läkitan ma Teile warsti ja palun Teie oma.“
„Kuidas? Kas Teie siia ei jää?“
„Ei. Ma lõpetasin oma teenistuse siin majas. Mulle pakuti Riias sügiseks ülemkooliõpetaja kohta, ja ma wõtsin selle wastu.“
„Missugune uudis! Ja kus Te suwe tahate ära wiita? Wist wanemate wõi sugulaste juures?“
„Wanemaid mul enam ei ole. Tartus elab mul wend. Kui ma teda olen näinud, siis tahtsin wäikest teekonda wäljamaale ette wõtta. Mind huwitawad seal mitmed kuulsad taimeaiad.“
„Siis lähenete ehk ka minu kodumaale?“
„Ma — ma arwan.“
Ja ta punastas jälle ära.
Juliette asus aga nüüd ta mõlemast õlast kinni, wahtis talle naerdes otsekohe näosse, raputas teda ja hüüdis:
„Ja seda kõik ei wõinud Teie mulle waremalt öelda! Teie olete mul kena ametiwend! Aga ma annan teile andeks, kui Teie sõna peate ja mulle mu wanemate majas külaliseks tulete. Minu wana isa rõem saab suur olema, sest tema on kõige suurem mägestiku-kütt terwes kantonis, ja kuna ta kaljude wahel metskitsesid taga ajab, wõite Teie tema kaasaline olla ja omale Alpi roosisid ja muud haruldast umbrohtu otsida. Ma hüüan Teile juba nüüd oma wanemate, kolme õe ja kahe wenna nimel ‚tere tulemast‘ wastu.“
„Ja teie ise?“
„Mina ise? Oma tundmusi ilmutan Teile Genfis…“
