— 628 —
lupoegade põllulisi olusid korraldawatest seadlustest oli uues seaduses terwe rida maahindamise-tööde lõpu külge kinni seotud; see sünnitas umbusaldust; arwati ka, et hindamise-töödeks määratud kümne-aastane aeg 9. juunist 1846 peale tuleb arwata, arwamine, mida see lugu tõendas, et wiimasel ajal maade mõetmine kubermangus jõudsaste oli edenemas. Pealegi oli ametlikus lehes enneaegu üks kiri ilmutatud, milles teatati, et uus seadus kohe pärast tema wäljakuulutamist maksma hakkab, mida talupojad muidugi seaduseraamatu terwe sisu kohta arwasiwad. Lõppeks tuli weel juurde, et seaduse wäljakuulutamisega kaks aastat wiiwitati ja et kohalikud ülemused kuulutamisewiisi poolest kõikuwat, kindluseta olekut awaldasiwad, mis meelesid ainult eksitas ja segas.“
Nõnda oliwad siis talupojad eksiarwamiste ohwriks saanud, misjuures uue seaduse puudused ja kohaliku walitsuse poolt tehtud wead süüdi oliwad. Sellest hoolimata anti nad kui kurjatahtlised riigiwaenlased sõjakohtu alla, kes neile kõige kangemad nuhtlused, suuremalt osalt surmanuhtluse, mõistis, kaebealuseid kardetawateks mässajateks pidades.
Kohtu all seisiwad üleüldse kuuskümmendwiis talupoega Juuru ja Kose kihelkonnast. Nendel oli mässu- ja riisumise-süü eest wastutada. Mahtra mõisas põlemise ja rööwimise läbi sündinud kahju oli umbes 8000 rublaga üles antud[1]. Uurimise-komisjoni töö wältas
- ↑ Mõisa omanik K. von Helffreich määras oma kahju 6204 rbl., walitseja Rosenberg omal 1178 rbl., aidamees ja teised omal mõne saja rbl. peale.
