— 631 —
„Wiieteistkümne kindrali kindral“ küsib Peetrilt, kas Ants Tertsius tõeste Liiwimaal sõja tarwis püssa käinud tellimas, nagu teda süüdistatawat. Peeter wastab, et see õige ei olewat; Ants käinud ainult Wene preestri käest salamahti järel küsimas, kas mõisnikkudel on Keisri poolt luba talupoegi wana seaduse peale wanduma panna, wõi teewad nad seda oma woliga. Ühtlasi kuuleb kõrge herra nüüd ka, kuda see kohalik wõimumees, kellega ta eila Antsu wangikojas käis waatamas, wiimase sõnad täieste wõeriti ümber pannud. Seeüle wihastab ülem nii wäga, et ta sülitades minema läheb.
Eestimaa wõimumees tuleb aga teisel hommikul tigedalt Peetri juurde ja ütleb:
„Sinu keel kuluks suust wälja lõigata!“
Antsu juurde ilmudes hüüab ta:
„Kuuel sajal mehel ei ole nii targad sõnad kui sinul. Ega see pea enam esimese keha otsas ole, see on juba üheksanda otsas!“
Seejuures asub ta Antsu peast kinni, wapustab seda ning läheb siis minema.
Antsu süüd uuritakse suure agarusega. Seitse nädalat järgemisi käib ta iga päew ülekuulajate ees. Mida temalt küsitud ja mida ta kostnud, seda pole ta kõik suutnud meeles pidada, aga ta on ennast wahwaste iga wõeriti süüdistuse wastu püüdnud kaitsta.
Kord ütleb üks kohtuherra temale:
„Kui sa ka üheksakümne seitsme numbri all õigeks jääd — kolme numbri all oled siiski süüalune.“
