— 632 —
„Missuguse kolme numbri all ma süüalune olen?“ pärib Ants.
„Esiteks on sinu süü see, et sa Habajale haakenrihtri juurde ei läinud, kui käsu said. Sa oleksid pidanud kas wõi joonega ahju minema, kui sind oleks kästud.“
„Kui meie oleksime teise Jumala loodud ja saksad teise, siis ehk küll; aga nüüd on meil üks Jumal, ja see ei pea ühest rohkem lugu kui teisest, — kudas ma siis ilmasüüta Teie käsu peale peaks ahju menema?“ küsib Tertsius kartmatalt. „Aga missugune see teine number on?“
„Teine nummer on see, et sa, nagu ise jutustad, kõik kihelkonna talitajad kirikukõrtsi kokku kutsusid ja neile toobi wiina ostsid. Mis asjamees sina õiete oled, et sa rahwast kokku ajad?“
„Ma kutsusin talitajad sellepärast kokku, et see wäga tõsine asi oli; seda ei wõind ju mitte külanaiste hulgas ära õiendada,“ kostab Ants, kes ka selles punktis enesel miskit süüd ei näe olewat. „Ja nüüd siis kolmas number?“
„Sinu kolmas süü on, et sa Kärusse läksid, ilma et sul seks luba wõi passi oleks olnud, ja et sa tagasi ei pööranud, kui kirikumõisa kutsar sulle tagant järele ajas ja sind Kokal otsis.“
„Ega ma paha pärast ega kurja nõuuga Kärusse läind, ma läksin teistele ja omale uue seaduse kohta seletust tooma,“ kostab Ants. „Kirikumõisa kutsari ma ei näind, ma magasin Koka pere aida peal.“
Tunnistajate seas on ka Wene preester Kärust, kelle palwel Ants Tertsius käis. Tema
