Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/639

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 638 —

Siis algas kiriku-õpetaja Berg waimulikku tegewust. Kaugele üle lageda lumise wälja, mille helewalge pinna päike siretama pani, helises kurb matuselaul paljudest nuuksuwatest suudest; sinna hulka segas end tume nutukahin, kajasiwad üksikud karjatawad healed walu pärast lõhkewatest südametest. See oli matuse-teenistus elawatele; nad seisiwad weel terwelt oma jalal, hingasiwad, tundsiwad, nägiwad, kuulsiwad. Aga paljud neist pidiwad endid mõttega harjutama, et nad elawate killast on lahkunud; neile maaliti surma inetumal, kohutawal pildil silma ette, neid lasti nagu elusalt hauda minna ja iseeneste matuseid pealt waadata…

Laulule järgnes õpetaja matuse-kõne. See oli osalt äratuse- ja noomituse-jutlus mässajatele nende raskete kuritööde pärast, osalt leinapalwe neile, kes soldatite hoopide alt eluga ei peaseks, osalt ka manitsemine ja hoiatamine wabadele pealtkuulajatele, et neile kunagi meelde ei peaks tulema oma wanemate ja peremeeste käskudele ja nõuetele wastu hakata.

Õpetaja Berg seletas pikas, wõimsas kõnes ära, missugust musta, tänamata meelt talupojad Mahtras sündinud kuritöödega oma ülemate wastu üles näidanud, kes nende eest alati nii isalikult hoolt kandnud. Sest kelle poolt tulnud siis kõik need kergendused, mis talurahwale aja jooksul juba osaks saanud ja edespidi weel osaks saada? Kelle palwel olla kõik endised ja nüüdsed, talupoja elupõlwe hõlpsamaks tegewad seadused tehtud ja antud? Kas ei olla kõiges selles mõisawanemate hool ja armastus tegew olnud? Ikka ja ikka