Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/640

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 639 —

jälle lähenenud mõisawanemad riigiwalitsusele ettepanekutega: meie tahame oma talupoegadele seda anda ja seda lubada; meie soowime neile ise, priitahtlikult, kristlikust südamest, isalikust meelest, uusi seadusi luua ja laiemaid õigusi määrata; seks palume ainult riigiwalitsuse luba ja Keisri kinnitust. Selle luba ja kinnituse olewat mõisawanemad alati saanud; Keiser ja walitsus olla neid ikka usaldanud, teades, et nad talurahwale üksnes head soowiwad. Muud kui talupojad ise oma patupimeduses ei tahta oma ülemaid usaldada, nad tasuda nende heategusid sõnakuulmata, käsutäitmata olekuga, jah, nende tänutundmata meel, nende waimusõgedus läinud minewal suwel koguni nii kaugele, et nad riisumise, põletamise ja tapmisegi eest ei olla tagasi hirmunud! Seega olla nad oma hinged kuradile müünud, põrgule pühendanud, oma ihud aga raske, werise karistuse alla andnud. Kes ülematele wastu hakkab, hakkab Jumalale wastu, aga Jumal ei lase enesele mitte wastu hakata — ta nuhtleb! See nuhtlus olla nüüd süüdlastel käes. Kuid Jumal on armuline. Kes oma tegusid praegu weel, nuhtluse eel, kus mitmetel surm silma ees seisab, õiglasest südamest kahetseb, sellele annab Jumal andeks, selle hinge peastab ta oma armus põrgutule käest. Aga ka talurahwa ülemad, mõisawanemad, on armuheitlikud. „Rohkem kui wiiskümmend süüdlast Teie seas ei elaks enam,“ hüüdis waimulik mees, „kui mitte mõisawanemad nende eest poleks palunud, et neid mitte püssidega maha ei lastaks, nagu kroonu sõjakohus mõistis. Teie näete sellest, et teie ülemad ka kurjategijate pealegi halasta-