Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/641

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 640 —

wad, sest et nad oma talurahwast armastawad. Ons teil südant põues, niisuguseid ülemaid wastupanemise ja allaheitmata oleku läbi kurwastada ning pahandada? Kas teie ei peaks ära tundma, kes teile head soowiwad ja ühtelugu head teewad? Kas wõiksite weel kauemine umbusaldust ja kangekaelsust oma wanemate wastu südames kanda?“…

Rahwas ja nuhtlusealused kuulasiwad kõnet sügawa, tuima waikusega pealt. Nende ridadesse tuli alles elu, kui õpetaja otsekohe wangide poole pööras ja neile eelseiswa nuhtluse raskust meelde tuletas, mis mitmetele nende seast surma wõiwat tuua. Naised püüdsiwad nuttes nuhtlusealustele ligemale peaseda; wangid wahtisiwad üksteisele kahwatades näosse ja nende pilgud otsisiwad rahwahulga seast omakseid. Mõnel weeresiwad pisarad üle kolletanud palge, teised peitsiwad endid, nägu warjates, kaaslaste selja taha.

Pärast matuseteenistust lubati wangisid omastega mõni sõna kõneleda. Aga ühed kui teised ei märganud ega suutnud midagi kõneleda. Nad wahtisiwad üksteisele ainult silma, tummalt, läbi pisarate, ja hoidsiwad üksteise kätest kinni.

Siis algas nuhtlemise werine waatemäng.

Ohwitseride käsusõnad kajasiwad. Soldatid asusiwad kepi- ja witsahunnikute kallale ja seadsiwad endid siis, malakad käes, kahte pikka kadalipu-reasse üles. Teised astusiwad witsadega kõlkakottide ümber kokku.

Kaks peasüüdlast, Päärna Miku Aadu Andrei Mahtrast ja Peeter Olander Kaiust kutsuti ette. Esimese süü oli, et ta sõnnikuweole