— 642 —
Seda käiku algas üks süüdlane tänawa ühest, teine teisest otsast, nii et nad kahekordse soldati rea keskpaigas üksteisega kokku saiwad, sealt jälle otsa poole ümber pöörasiwad ning uueste tagasi tuliwad — käikusid nii kaua korrates, kui neil tuhat hoopi käes oli. Kumbki soldati-rida oli sada meest pikk, nii et kakssada meest wastastikku seisiwad ja nuhtlusealune iga käiguga sada hoopi sai.
Juba esimesed paarkümmend hoopi paniwad ihu sinama, lähemad mustama, siis hakkas tõmmu-punane weri helewalge lume peale jooksma, kus ta ruttu ära tarretas. Kole weretänaw tekkis warsti soldatite-rea wahele. Ahnelt imes seda lumi esiotsa oma sisse, aga kui tee kinni ja kõwaks tallatud, sündisiwad siia ja sinna punased aurawad lombid.
Talupoja turi, raske tööga ja kõwa asemega harjunud, paneb ka kepihoopidele kaua wastu. Aadul ja Peetril wõis juba kolm-, nelisada hoopi seljas olla, aga ikka kõndisiwad nad weel oma jalal püssitiku taga läbi tänawa. Juba oli paar korda soldatid wahetatud, seniste lööjate asemele uued wõetud, kelle käed puhanud; juba hakkasiwad tohtrid lähemale nihkuma, et mehi, kui nad ära nõrkewad, jääkülma wee wõi erutuse-rohtudega jälle jalule aidata; juba oliwad nuhtlusealuste seljad iga sarnadust inimese-ihuga kaotanud. Aga ikka nähti Aadut ja Peetrit weel liikuwat, ikka weel laksuwaid paukusid, mis neile kahelt poolt werise, ärapuretud liha peale sadasiwad, wastu wõtwat. Nende tuhakarwa näod lõiwad aegamööda tõmmuks, peaaegu mustaks; nende siniste huulte
