Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/644

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 643 —

ümber seisis punakas-kollane waht, nende silmad oliwad sügawate aukude sisse wajunud ja nende pilk iga eluläike kaotanud. Ja siiski elasiwad nad weel! Wiimaks ometi, seitsmendal käigul, wajus Aadu weretänawale põlwili. Ta rinnust tuli tume korin. Ta pea hakkas otseti wajuma.

Arsti käsul walati talle wett, mille sees jäätükid ujusiwad, pähe ja wastu nägu. Kaks soldatid kiskusiwad ta püsti. Ta toibus ja kõndis jälle edasi. Lihatükid ripendasiwad tal selja küllest maha, ta oli üleni werine nagu tapetud loom.

Ka Peeter oli korraks juba põlwili langenud, ka tema oli weel ainult paljas werine lihatomp. Aga teda toibutati niisama nagu Aadut, ja ka tema kõndis, wiimast jõudu kokku wõttes, püssitiku tõmbel edasi.

Kuid iga uue käiguga rauges nende jõud halastamata löökide ja hirmsa werekadu läbi. Nad langesiwad lossi ja wajusiwad silmili maha. Uus tohterdamine jääweega. Neid lasti ka pudelist kanget rohtu sisse hingata. Siis aga, kui arstid ära nägiwad, et neil jalul kõndimine kauemine wõimata, toodi wankrirattad platsi. Nad seoti telgede külge kinni, soldatid asusiwad ette wedama, ja nii tõmmati neid poolsurnud, nõrgalt tuksuwaid, weriseid lihatompusid pikkamisi läbi tänawa, kuna neile ikka weel lõhkuwaid, purustawaid löökisid peale sadas…

Waheajal oli süüdlasi ka kõlkakottide peal witstega hakatud nuhtlema. Talupoeg oli sel ajal witsahoopidega nii harjunud, et sadat hoopigi kergemaks karistuseks wõidi pidada, mida igaüks