— 644 —
arwas wälja kannatada wõiwat. Ja siiski sündis siin see ime, et paar meest kõlkakottide peale ära minestasiwad. Wististe oliwad hoobid armuheitmata waljud. Päris eluta jäi Mahtra peremees Jaagu Hindrek, kes kaheksakümmend hoopi pidi saama, oma koti peale maha, kui ta seitsekümmend hoopi kätte saanud. Tema olek oli nii kardetaw, et teda enam edasi ei peksetud. Kuid seda kümmet hoopi ei kingitud temale. Ta sai need pärast Tallinnas täiel arwul kätte.
Aadu ja Peetriga sündis, mida keegi poleks suutnud uskuda: nad kannatasiwad tuhat hoopi kadalippu wälja, jäiwad elama! Küll oli elusädemeke, mis neile ihusse õhkuma jäänud, nõrk ja wäeti; küll ei suutnud nad wankritelje pealt enam üles tõusta, kui nad wiimase käigu lõpetanud; küll polnud nende ihud enam muud kui narmendawad, werest nõrguwad lihatombud, mida nähes nõrga loomuga inimene ära wõis minestada wõi jälkuse pärast pakku jooksta. Aga nad elasiwad, nende südamed tuksusiwad ning Peeter lõi silmadki lahti, kui tohter teda oma abinõuudega toibutanud.
Mõlemad õnnetumad pandi ree peale pikali ja kaeti nagu surnud walgete linadega kinni. Neile riideid ärapuretud ihu peale tõmmata oli wõimata.
Sedamaid wõeti uued nuhtlusealused peksmisele. Nende rinnas rippuwad sedelid näitasiwad, et nad kuussada hoopi pidiwad saama. Üks neist oli Peetri wend Otto Olander Kaiust, teine Mahtra mees Ants Piller, kellele Mihkel Baumann Juurust järgnes. Siis tuliwad neljasaja-hoobilised, Mäe Schmiedeberg ja
