— 645 —
Tooma Juhan. Esimesest liigist puudusiwad kolm, teisest kaks meest, keda sõjas saadud raskete haawade pärast, mida nad linnas põdesiwad, nuhelda ei wõidud. Wiimane, kes ihuliku karistuse kadalipu näol kätte sai, oli siis Sepa peremees Ants Tertsius.
Nuheldatawatest oliwad ühed tugewamad, teised nõrgemad. Kuna ühed hirmsate hoopide all ainult ägasiwad ja wiimaks nõrgalt korisesiwad, ei suutnud teised walju, meeleheitlikku karjumist maha suruda. Nende hädakisa pani were soontes tarretama, lõikas luust ja lihast läbi. Ta kajas kaugele üle walgendawa wälja, ja kes seda kuulis, mattis kahwatades kõrwad kinni. Üks mees püüdis loomusunnil selga sadawate hoopide eest rutemine peaseda, jooksis aga rinnaga soldati püssitiku otsa, mis talle wastu hoiti. Surm ees, hoobid taga — peasemist ei ole!… Üks ja teine nõrkes ära ja langes silmili werise lumeräitsaku sisse. Ämber jääkülma wett pähe — see ajas mehe jälle jalule. Ei tõusnud ta mitte enam üles, siis pidiwad wankrirattad aitama. Pikkamisi wedasiwad paar soldatid rattaid, mille telgede pealt peksetawate kehad järel lohisesiwad, kadalipureast läbi, ning hoop hoobi järele mütsus mõlemalt poolt weriste ihude peale maha. Niipea kui neil määratud löögid käes, mähiti neile linad ümber ja wisati nad silmili regede peale…
Tummalt, kokkupigistatud huultega, pea püsti, kõndis talitaja Ants Tertsius soldatite wahelt läbi. Ta sai ju ainult sada hoopi! Mis oliwad sada hoopi tuhande ja kuuesaja wastu! Ka Antsu ihu sai weriseks, ka tema seljas lõi liha narmendama, aga mees jäi kind-
