Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/647

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 646 —

lalt jalale; ainult lõpu poole wajus ta weidi lossi ja ta nägu kattis surnukahwatus.

Kohutawat etendust pealt waadates, seisis rahwahulk ümberringi kui wall liikumata paigal. Ta oli nagu hirmu ja ehmatuse sisse ära tardunud. Ei leitud enam jõudu nutmiseks. Hakatusel walatud pisarad oliwad põskedel jääks külmetanud. Pärani aetud silmadega, millest ahastaw hing keeletult wälja wahtis, tunnistati koledaid, ühtelugu waheldawaid ja siiski ühesuguseks jääwaid piltisid. Nähti neid ju esimest korda elus. Weri, igal pool weri! Kuda see päikese-paistel ja lume-kumendusel punas ja auras! Silmad ei näinud wiimaks enam muud kui punawaid warjusid, punawat loori, mis terwe ümbruse peale heitis. Rindades oli kõik kustunud, tardunud. Nagu raskel, hingematwal surmawõitlusel tuli siin ja seal mõni nõrk, lämmatatud ägamine kuuldawale. Ja mõisaõues, põlenud hoonete süsinenud rusude pealt tõusis suur must ronk waljuste kraaksudes lendu. Muidu oli kõik waik ja eluta kui hauas. Ning weri, punane, auraw weri, woolas edasi, woolas kaua weel edasi, sest teda oli küllalt walada…

Naisterahwad pidiwad kirikuõpetaja käsul peksupaigalt ära minema, kui nähtused seal liig jälgiks läksiwad. Õpetaja wiis nad mõisa juurde, kus ta nendega palwetas ja laulis. Naised, tüdrukud ja alaealised wõisiwad sinna alles siis tagasi minna, kui nuhtlemine lõpetatud.

Hulk regesid oli linade sisse mässitud, weriseid inimesekehasid täis laotud. Näis, kui hakataks siin tapetud loomi müügile wiima. Paljud ägasiwad ja korisesiwad nõrgalt, teised