— 653 —
pidi üles on antud. — Talurentnik saab mõisniku käest selle poolt allakirjutatud kontrahi, milles kõik tingimised sees peawad seisma, mis laagriraamatus ülewal on, kui ka need, mis seal mitte ülewal ei ole wõi mis rentniku isiku kohta käiwad. Kontraht on kihelkonna-kohtu kinnitada.
Laagriraamatutes ülestähendatud teo-orjuse määruste kohta peab mõisnik oma allkirjaga tunnistama, et need määrused endistest harilikkudest orjuse-tingimistest üle ei ulata. Endisteks harilikkudeks orjuse-määrusteks arwatakse aga neid, mida teataw rentnik, kes renti teoorjusega tasus, ühel aastal wiimasest neljast aastast kuni 23. aprillini 1858 täitis. Kui ühe talu orjust on kergendatud ja kergendatud orjus rohkem kui kolm aastat on kestnud, siis arwatakse seda endiseks harilikuks orjuseks. Endiseid harilise orjuse määrasid peetakse kõige kõrgemamateks ja neid ei tohita kõrgendada.
Ehk see uus teo-orjuse määrus küll talurahwaseaduse 127. paragrahwi, sellesama, mis rahwa seas nii õnnetumat segadust sünnitas, kõrwale heitis, taheti temast siisgi weel sel mõttel kinni pidada, et ta üleüldiselt kõige kõrgema teo-orjuse mõedupuuks pidi jääma. Iga mõisnik pidi erawiisil, oma auu peale, rüütelkonna peamehele kirjaliku kinnituse saatma, et tema talupoegadest keegi oma koha eest rohkem ei orja, kui talurahwa-seaduse 127. punktis kõige kõrgema orjuse-määrana ette on kirjutatud.
Lõppeks sai orjuse-rentnik õiguse, oma kontrahti esimesel kolmel aastal pärast selle tegemist üles öelda ja kohast lahkuda, ilma rendiaja lõppu ära ootamata. Tühjaks jää-
