Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/655

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 654 —

nud talukohta pidi mõisnik ise ainult kolm aastat oma käes pidada tohtima; pärast seda oli ta kohustatud talu igal hinnal raha- ehk wiljarendi peale andma. — Ühe hilisema määruse järele ei tohi rendikontrahtisid lühema aja peale teha kui kuue aasta peale.

Et maa ja orjuse wäärtust rukki mõedu asemel tema raskuse järele hakati määrama, sellest tuli talupojale ennem kahju kui kasu, ehk küll orjust wähe kõrgemine hinnati. Teatawa raskusega rukki hind oli nimelt märksa madalam määratud, kui turuhind oli[1]. Ühes tööhinnaga tõsteti siis ka rendihinda. Maksis näit mõedupuuks wõetud talu, millel 9 dess. keskmist põldu, 400 ruutsülda aiamaad jne., uue määra järele ainult 123 rbl. 86 kop. hõb. renti, siis maksis ta rukki turuhinna järele umbes 155 rbl. Selle koha eest tehtawa orjuse wäärtus üksi oli uue määra järele 78 rbl. 87 kop., tõepoolest aga, rukki turuhinna järele, 97 rbl. 87 kop. Jäi orjuse-rentnik mõisapäewi wõlgu ja tasus neid wiljaga, siis pidi ta nende eest märksa kallimalt maksma.

Nõnda oliwad mõisnikud ka siin oma tulusid mõistnud tähele panna. Siiski tõiwad täiendawad määrused oma jao selgust ja kindlust uue seaduse nõrkadesse ja kõikuwatesse kohtadesse. —

Talurahwa wabastamine mõisnikkude meelewalla alt on sest ajast saadik märksa edenenud. Kõik põhjalikumad sammud selleks, iseäranis wiimastel aastakümnetel, on riigiwalitsuse

  1. 1 tschetwert = 210 Wene naela = 4 rbl. 80 k., kuna turuhind umbes 6 rbl. oli.